Mõnusad ampsud

Viimasest Oma Maitsest (mai 2010) leidsin huvitava koogiretsepti, kuhu saab järjekordselt rabarbereid kasutada. Mandli ja rabarberi kooslus tundus huvitav, samuti naudin üle kõige mahlaseid kooke. Kodujuust kattes kindlustab just sellise mahlasuse ja pehmuse. Peale esimest proovimist sai seda kooki koheselt veel 2 korda tehtud, lihtsalt nii hea ja hõrk oli! Kõik koogid kadusid ka helikiirusel...
Kuna esimese koogi tegemisel oli mul väga vähe aega ja mandleid koorida ei jõudnud, kasutasin mandlilaaste. Ja usun, et tulemus ei ole kehvem kui mandlitega tehes.

Põhi:
100 g toasooja võid
2 sl suhkrut
2 munakollast
2 dl (täistera)nisujahu
1 sl kartulijahu

Täidis:
1 dl mandlilaaste (või 0.5 dl kooritud mandleid)
0.5 dl tuhksuhkrut
3 muna
2.5 dl kodujuustu
0.75 dl hapukoort
0.75 dl suhkrut
300 g (3 keskmist vart) rabarberit

Vahusta toasoe või suhkruga ning lisa munakollased. Sega omavahel jahu ja tärklis ning sega võivahu hulka. Suru taigen võitatud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele.
Purusta mandlilaastud (või kooritud mandlid*) köögikombainis või saumiksriga. Lisa tuhksuhkur ja jätka peenestamist. Lisa munad, koor, kodujuust, hapukoor ja suhkur. Püreesta segu ühtlaseks.
Tükelda rabarber ja laota tükid põhjale. Kalla üle mandlikreemiga. Küpseta 200 kraadises ahjus 30-35 minutit.

*mandleid saab edukalt koorida kui valada neile peale kuum vesi ja lasta veidi seista. Seejärel tuleb koor mandli küljest lahti ja selle saab kerge vaevaga sõrmedega eemaldada.

/prindi retsept/

Nagu juba öeldud, on rabarber sel aastal suurelt oma võimu näitamas, seega otsisin põnevaid ja maitsvaid maiustusi, mida neist peale kookide ja muffinite veel teha. Ja koheselt jäi pilk peale nendele iludustele Toidutegu-blogis. Proovisin järgi ja tulemus oli üldjoontes selline nagu ette kujutasin. Vaht oleks võinud olla vähem magus, kuid tõenäoliselt oli liigne magusus mu enda viga, kuna asendasin suhkru tunduvalt tervislikuma vahtrasiirupiga.
Maitseelamus on see aga kindlasti! Kui rabarbeireid on palju ja näiteks külalised aiapeole tulemas, soovitan kindlasti proovida!

Tulin täna poest tagasi kana poolkoivadega. Tuli kohe poes selline tuju, et tahaks hõrku, mahlaseid ja maitsvaid kanakoibi. Veidi internetis tuhnimist ja leidsingi nami-namist selle huvitava retsepti. Sulajuust teeb kana väga mahlaseks ja koos veiniga moodustab väga mõnus kaste. Kanad on pealt krõbedad, seest mahlased ja maitselt viivad keele alla! Sobivad ideaalselt riisi kõrvale. Mina kasutasin jasmiiniriisi. Tulemus oli vaimustav!

Rabarberihooaeg on ametlikult alanud! Ja üllatuslikult on rabarberid sel aastal juba nii vara nii suured! Kui tavaliselt korjan esimese koogi jaoks kõik pisikesed rabarberipunnid ära ja ootan siis kannatamatult mitu nädalat uusi, siis seekord olen saanud teha peaaegu korraga 3 kooki, ühe plaaditäie muffineid ja paar magustoitu. Ja ikka pole veel otsas!!!
Rabarberikook on tunnistus peatselt saabuvast suvest. Esimesed värsked ja vitamiiniküllased hapud varred on nii hurmavad, et midagi paremat ei oskagi sel hetkel ette kujutada. Kui talvel on saanud küpsetamisega piiri pidada, siis nüüd ei ole kookidest enam pääsu!

Martsipan sobib rabarberiga oivaliselt kokku. Olen seda Ragne kooki teinud ka varem ja ka muude viljadega (eriti hea on see maasikatega) ja see on endiselt nii hea, et esimese koogina tahaks just seda teha!



Põhi:
4 dl (täistera)nisujahu
2 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
150 g toasooja võid
2-3 sl vett

Täidis:
3-4 rabarberivart (ca 400g)
1.5 dl suhkrut
2 sl tärklist
1 tl kaneeli
100 g martsipani

Kate:
300 g hapukoort
2 muna
0.5 dl suhkrut

Sega kuivad ained omavahel, lisa toasoe või ja näppida sõrmede vahel purutaoliseks massiks. Suruda puru võiga määritud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele ning küpseta 200 kraadise ahju keskosas 10 min.
Tükelda kooritud rabarber ning sega tükid suhkru, kaneeli ning tärklisega. Lase seista 15-20 minutit, et eralduks vedelik.
Nõrutatud rabarberitükid asetada eelküpsetatud põhjale ja katta riivitud martsipaniga. Katteained segada ja valada martsipanitükkidega kaetud rabarberitele. Küpsetada 180 kraadi juures 50 minutit. Nautida jahtunult!



/prindi retsept/

Leivategu on meie peres juba üsna vana ja tavaline tegemine. Et seda põnevamaks teha, proovisin küpsetada ühe leiva asemel hoopis sepiku. Pärmi ma selleks kasutada ei soovinud, kuid juuretisega sai ka täitsa sepikumoodi tulemuse. Kuna rukkimaitse on ikka väga intensiivne, siis olen aru saanud, et kui juuretis on rukkijahuga kääritatud, tuleb ülejäänud jahuna lisada peaaegu kogu ulatuses nisujahu. Muidu tuleb ikka väga leivamaitseline sepik. Päris õiget sepikut ikka juuretisega ei saa või siis ei ole ma seda nippi veel avastanud. Aga nisujahu saab juuretisest nii palju võimu, et kerkimine on meeletu. Mingisugust pätsikest vormida on praktiliselt võimatu, ikka voolab taigen mööda vormi laiali :)
Selleks, et leivajuuretis ikka säiliks, teen koos ühe leiva ja ühe sepiku. Ainult sepiku tegemisel ei saaks enam uut juuretist võtta.

Ei ole midagi paremat lihtsast ja tavalisest kodusest kanasupist! Eriti kui laps on haige, on mõeldamatu, et seda süüa ei saaks. Supi tegemiseks kasutan täpselt neid köögivilju ja maitserohelisi, mida hetkel saada on. Ei ole juurikat, mida sinna panna ei kõlbaks (kui just peet ehk välja jätta :))

Munapudrust on saanud tänu meie tütre suurele munaarmastule üks viimase aja nädalavahetuste populaarsemaid hommikusööke. Tihti nõuab neiu seda endale ka lõunaks :)
Aga miks ka mitte - muna on ju väga tervslik, maitsev ning munapuder valmib kiirelt ja väga vähese vaevaga. Koostisained on ka alati kodus olemas.

Nagu jogurtiteemas juba mainitud, on mind tabanud suur maapiimahullus ja tõsine sõltuvus isetehtud kodusest kohupiimast. Kuna kasutan värsket piima, jääb kohupiima maise selline hõrk, puhas, mahe, üldsegi mitte hapukas. 2 liitrist piimast saab ca 450g kohupiima ja sellest jätkub minule täpselt kaheks päevaks :). Poest ostetud kohupiima enam ei taha ja ei möödu ka palju päevi, kus saan kohupiimata olla...
Olen proovinud teha ka poes müüdavast 3.5% piimast ja tulemus tuleb üsnagi sarnane. Niiet vabalt võib kasutada ka poepiima.

Kes proovib, ei kahetse. 450g kohupiima hinnaks tuleb 2 l piima hind (minu puhul 12 krooni).
Algne idee on jällegi pärit siit.

Kuigi ma ise suur tomatisupi sõber ei ole, siis selline lahendus oli mulle väga mokka mööda. Jamie Oliveri retseptide austajana ei tulnud mul ka seekord temas pettuda. Kasutatud on ohtralt värsket basiilikut, mis tomatiga lausa valatult sobib. Meelepärane on ka supi paks kontsistens ja mõnus juustune koorik. Maitse on korraga mahe, kuid samas äärmiselt huvitav ja nauditav. Tõsiselt mõnus vahemereline suutäis. Pluss viimasel ajal ei söö meil keegi enam saia (hommikul saab kõhu omatehtud leivast, müslist ja piimatoodetest täis:)), seega on see supp hea võimalus see sai ära kasutada. Kindlasti läheb see supp kordamisele! Leidsin supi Ragne blogist.

2 küüslauguküünt
1 kimp värsket basiilikut
oliiviõli
meresoola
musta pipart
400 g kooritud konservtomateid
3.5 dl vett
200 g (kõvaksläinud) saia
suhkrut
riivitud juustu

Torka kirsstomatitele augud sisse ning raputa neid kaanega suletud kausis ühe viilutatud küüslauguküüne ja veerandiga basiilikulehtedest. Piserda üle oliiviõliga, puista peale meresoola ning pipart ning raputa veelkord kõik segamini. Aseta segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning grilli ahjus 180 kraadi juures ca 20 minutit (selline teguviis toob tomatite maitse paremini esile). Kuumuta potis veidi oliiviõli, lisa ülejaanud küüslauk ning basiilikuvarred. Prae kergel tulel pidevalt segades, kuni need lähevad pehmeks. Lisa konservtomatid ja vesi. Tee tomatid lusikaga katki ning lase keema tõusta. Seejärel keeda tasasel tulel 15 minutit. Lõika sai väiksemateks tükkideks ja lisa potti. Sega läbi ning maitsesta soola, pipra ja suhkruga. Lisa basiilikulehed ja lase madalal kuumusel podiseda ca 7-10 minutit. Viimaseks lisa supile ahjus küpsetatud kirsstomatid. Vajadusel lisa veel vett (konsitents jääb supi kohta väga paks, seega vett väga palju vaja ei ole). Serveeri riivitud juustuga, millel on lastud sulada ning on seejärel üle valatud 1 tl oliiviõliga.

Viimasel ajal olen isetegemise lainel. Ja õigustatult - enda kodused tooted on esiteks suurepärase maitsega. Kui ühe korra oled saanud, siis rohkem tööstuslikke enam ei soovi. Teiseks on nad tunduvalt tervislikumad,  jäävad ära igasugused keemilised koostisosad, säilitusained, suurtes kogustes suhkrut ja muud kahtlast kraami. See seemnemüsli on jällegi Toidutegu-blogist. Peale esmakordset maitsemist olen sellest täielikus sõltuvuses. Kohati ei oska ette kujutadagi, mis võiks olla parem värskelt omadest marjadest valminud jogurtist ja ahjust tulnud krõbedast müslist. Isegi laps on sellest maiustusest nii vaimustuses, et sööb seda paljalt ja võiks sellest toituda päevaringselt.

Kõik sai alguse avastusest, et minu kodu lähedal käib kaks korda nädalas piimamees ja toob ehtsat maapiima, mis on kõigele lisaks ka veel odavam kui poes müüdav piim. Mis võiks olla parem, kui värske piim otse talunikult, sulle veel praktiliselt koju kätte tooduna. Sõbranna Kreete levitas koheselt ka infot, et kodus on äärmiselt lihtne teha ise jogurtit, kohupiima ning toorjuustu. Ja nüüdsest toon igal nädalal piimamehelt 12 liitrit piima ning pidevalt töötab väikene kodune meierei. Tegelikult on jogurti-kohupiima-toorjuustu tegemine äärmiselt lihtne ning võtab vähe aega. Enda tehtud jogurt maitseb aga imeliselt, on tervislik, ei sisalda liigselt suhkrut ja on täielikult igasuguste e-ainete vaba. Vaadake poes müüdavate jogurtite pakendeid ja lugege kokku, mitu e-d leiate! Lisaks on kodune jogurt ka odav. Minu jogurtiliiter läheb maksma 6 krooni (eeldusel muidugi, et kasutan maitsestamiseks omasid säilitatud marju).
Hetkel olen oma jogurtist ja kohupiimast täielikus sõltuvuses ning ei saa üldse aru, miks ma neid juba varem ise ei teinud!

Jogurtijuuretis säilib külmkapis 3-5 päeva.

/prindi retsept/

Ühes minu lemmikblogis, mida ma igapäevaselt sealsete hurmavalt ilusate piltide tõttu vaatamas käin, jäi silma huvitav ja lihtne kana-nuudli vokiroa retsept. Mul küll vokkpanni ei ole, kuid tegelikult saab rooga edukalt valmistada ka tavalisel pannil. Valmib kiirelt ja maitseb väga omapäraselt ja hästi. Kindlasti läheb see lähitulevikus kordamisele! Munanuudlid on samuti huvitav leid ning hea vaheldus spagettidele.

Vahepeal on peetud kõvasti sünnpäevi ja valmistatud torte. Et ma pole aastaid torte teinud, vaid ainult kooke küpsetanud, on valdkond jälle uus ja huvitav. Mõtted ja ideed olid suured, kuid teostused ei tulnud pooltki sellised nagu oleks soovinud. Läksid küll tort-tordilt paremaks, mistõttu jääb kehtima rahvatarkus, et harjutamine teeb osavamaks! Kunstiandega on mul nigelasti ja sellepärast varem pole ka mingisugustele ilustustele ja joonistustele tähelepanu pööranud. Ja kui nüüd alustada, siis esimesed katsetused panevad ikka turtsatama. Samas, emotsioon on olnud tore ja kogemus tulevasteks torditegudeks ka jälle parem. Tahan kindlasti ka proovida martsipanile maalimist, siiani seisis see selle taga, et ei tahtnud toiduvärve kasutada. Kuid nüüd leidsin vahvaid mõtteid, kuidas martsipani looduslikult värvida saab. Seega -  kui mitte enne, siis järgmine aasta saab mu laps endale pildiga tordi :)
Kuna tordid on valminud kõik suures pidustuste saginas, said nad seetõttu väga ruttu ära söödud ning kahjuks ei olnud aega korralikult piltidega tegeleda. Tegin kiirelt klõpsu ära ja sinna see jäigi :(

Aga nüüd siis järgepidi tortidest:

1. Isa juubeliks tehtud suur vahukooretort




Tegemist on biskviittordiga, mille vahel hea vahukoore-toorjuustu-marjakreem. Kaetud vahukoorega.
Marjakreemi retsepti leidsin qsti blogist, kes oma tortide poolest on kindlasti blogijatest kõige enam kuulsust kogunud. Ja tõesti, kreem on väga mõnus!

Biskviit:
4 muna
2 dl suhkrut
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 dl keevat vett

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Lisa vahustamist jätkates vähehaaval keev vesi ning lõpuks sega ettevaatlikult hulka jahu-küpsetuspulbri segu. Vala taigen küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (kogus sobib 24cm läbimõõduga ümmarguse vormi jaoks, mina kasutasin umbes samasuure mahutavusega kandilist vormi) ning küpseta 200 kraadi juures 30 min.
Lase jahtuda ja kummuta vormist välja.

Toorjuustu-marjakreem:
3 zelatiinilehte
1 dl vahukoort
1 dl hapukoort
100 g maitsestamata toorjuustu
1 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
1.5 dl maasikaid/vaarikaid püreestatuna
1.5 dl mustikaid/musti sõstraid püreestatuna
(marjade asemel võib kasutada edukalt ka toormoose. Sel juhul tuleks lisatava suhkru kogust vastavalt moosi magususele vähendada)
0.25 dl keevat vett

Immutamiseks:
200ml piima
1-2 sl vaniljesuhkrut
Sega piim vaniljesuhkruga, et saada mõnusat vaniljepiima

Kaunistamiseks:
2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
tumedat shokolaadi,
meelepäraseid marju, puuvilju

Leota zelatiinilehti väheses vees kuni nad on paisunud. Vahusta koor, püreesta marjad. Sega omavahel hapukoor, toorjuust, suhkur, vaniljesuhkur ja marjapüree. Pigista zelatiinilehed veest kuivaks ja sulata 0.25 dl keevas vees. Lase hetk jahtuda ja nirista kokku segatud täidis ettevaatlikult kuuma zelatiini sisse. Sega segamini ja lisa ettevaatlikult vahukoor.

Jahtunud biskviit lõika keskelt pooleks, kaheks kihiks. Vooderda sobiva suurusega koogivorm toidukilega ja aseta pealmine biskviidipool tagurpidi vormi ning immuta vaniljepiimaga. Vala peale marja-toorjuustukreem. Kata alumise biskviidipoolega, nii et lõikepind jääb täidise poole. Immuta vaniljepiimaga. Aseta tort külmkappi tarduma 4-6 tunniks. Kummuta tort ettevaatlikult vormist alusele. Vahusta vahukoor suhkruga ning kanna 2/3 vahustatud koorest tordi peale. Ülejäänud 1/3 pane tordipritsi ning pritsi meelepärased ääred. Kaunista vastavalt soovile.

/prindi retsept/

2. Lapse sünnipäevaks tehtud valge shokolaadi tort


Selle äärmiselt lihtsalt valmiva, kuid väga mõnusa maitsega tordi retsept on Ragne sulest. Minu ema tegi selle tordi minu sünnipäevaks ning kuna ta oli tõeliselt hea, siis valmistasin sama hõrgutise ka nädal hiljem oma lapse sünnipäevalauale. Lapsel oli seekord kaks sünnipäeva. See valmis laste peoks. Pildil tundub tordi pind kole konarlik ja lopergune, tegelikkuses nägi ainult kass lopergune välja :)


Biskviit:
6 muna
2.5 dl suhkrut
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
veidi keevat vett

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Lisa peene nirena keev vesi, samal ajal vahustamist jätkates. Lõpuks sega ettevaatlikult hulka jahu ja küpsetuspulbri segu. Vala taigen võiga määritud ja riivsaiaga üle puistatud kandilisse vormi (kasutasin suurt vormi, ca 30x40cm). Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.
Lase jahtuda ning kummuta vormist välja.
Lõika biskviit karu-kujuliseks. Kuna mina olen kunstis ja käelises tegevuses väga koba, joonistasin karu esmalt paberile, lõikasin välja ja siis nö shablooni järgi lõikasin biskviiti.
Seejärel lõika karukujuline biskviit terava noaga ettevaatlikult keskelt kaheks kihiks.

Täidis:
6 zelatiinilehte
2 dl vahukoort
2 dl hapukoort
200 g maitsestamata toorjuustu
2 dl suhkrut
2 tl vaniljesuhkrut
6 dl püreestatud marju või toormoosi (minul oli 2 dl musti sõstraid ja 4 dl maasika toormoosi)
Toormoosi kasutamisel vähendada lisatava suhkru hulka vastavalt moosi magususele).
0.5 dl keevat vett

Paisuta zelatiinilehed väheses külmas vees 5-10 min. Vahusta vahukoor. Sega kokku hapukoor, toorjuust, suhkrud ja marjapüree. Paisunud zelatiin lahusta 0.5 dl-s keevas vees. Lase hetk jahtuda ning sega marjakreemiga segu peene nirena sulanud zelatiini hulka. Lõpuks sega ettevaatlikult juurde vahukoor.

Immutamiseks:
400ml piima
2-3 sl vaniljesuhkrut

Sega piim ja vaniljesuhkur kokku, et moodustuks maitsev vaniljepiim.

Kaunistamiseks: 
300 g magedat võid
500 g tuhksuhkrut
2 sl piima
1 sl vaniljesuhkrut
Paar sl mõrudat kakaod (lisada hiljem)

Vahusta toasoe või ning sega vahule hulka pool tuhksuhkrust. Seejärel lisada piim ja vaniljesuhkur. Segada ning lisada ülejäänud suhkur.

Vooderda sobiva suurusega koogivorm toidukilega ning aseta sinna biskviidi pealmine kiht, ülemine pool allpool. Immuta vaniljepiimaga. Ümbritse karukujuline biskviit fooliumist lõigatud äärtega (ääred peavad olema tugevad ja täidist kinni pidama, mina tegin kolmekordse fooliumiga). Ääred aseta osaliselt biskviidi alla, et nad paigalt ei nihkuks.
Vala täidis biskviidile ja kindlusta, et ta ei voolaks sealt alla ega nihutaks fooliumit paigast. Aseta peale alumine biskviidikiht, lõikepinnaga täidise poole. Immuta vaniljepiimaga.
Aseta tort külmkappi tahenema 6 tunniks kuni ööpäevaks.

Tardunud tordilt eemalda fooliumist ääred ning kummuta tort ettevaatlikult alusele. Võikreem panna tordipritsi ning pritsida ära valget värvi kohad. Seejärel lisada allesjäänud võikreemile kakao ja pritsida ülejäänud tordi pind.

/prindi retsept/

Lihavõtted seostuvad pashaga ja pasha lihavõtetega. Ei saa üks teiseta. Kord aastas peab ja võib endale ka sellist imemaitsvat ja rammusat hõrgutist lubada. Õige pasha on minu jaoks kuumutatud pasha, kuigi vahepeal tegin kuumutamata ja munata variante. Kuumutamata toorest muna mina salmonelloosihirmus süüa ei suuda. Aga seekordne pasha oli imehea. Varasemalt olin kasutanud sarnast retsepti, kuid nüüd asendasin hapukoore vahukoorega (et ikka veel rammusam oleks, eks :)), nagu Ragne on soovitanud. Ja tulemus on tõesti suurepärane!

Sirvides Neve väga isuäratavat blogi, jäi silm peale sellele pastaretseptile. Sai kohemaid see roog järgi proovitud ja tulemus oli väga suurepärane! Toit saab lisaks ka veel ülikiiresti valmis. Kogu vaev on ainult poest asjad kohale tuua :) Ja kõik sööjad on kindlapeale võlutud!

Pakun välja oma lemmiku variatsiooni tavalisele leivale. Puuviljaleiba ei sobi küll süüa kui traditsioonilist leiba, pigem on tegu koogilaadse küpsetisega. Kuid soojalt killu võiga on see äärmiselt nauditav!



Leiva baasiks olen kasutanud samasugust taignasegu kui tavalise leiva valmistamiselgi.

Ühe leiva jagu leivatainast
3dl erinevaid tükeldatud kuivatatud puuvilju
0.5 dl brändit või rummi
peotäis mandlilaaste
veidi poolitatud pähkleid või mandleid.
2 sl meelepärast (hapukamat) moosi (kasutasin õuna-alõtśa moosi)
1 dl rukkijahu

Haki kuivatatud puuviljad väiksemateks tükkideks ning pane paariks tunniks brändi või rummi sisse likku. Leotatud puuviljad lisa leivataignale koos mandlilaastude ning pähklitega. Sega kergelt ning lisa moos. Lisa taignale veel rukkijahu, kuna lisandid muudavad taigna palju märjemaks. Sõtku taigen läbi, vala võiga määritud või küpsetuspaberiga vooderdatud leiva- või keeksivormi ning aseta 4-6 tunniks sooja kohta kerkima. Kerkinud leiba küpseta antud temperatuuride kohaselt:
20 min 250 kraadi
15 min 220 kraadi
15 min 200 kraadi
180 kraadi lõpuni
Seda leiba peab küpsetama ca 15 min kauem kui tavalist leiba ning ta paratamatult jääb veidi märjema konsistentsiga kui tavaleib. Küpsetamise alguses aseta ahju põhjale kauss või ahjuplaat keeva veega. Paar korda küpsetamise vältel niisuta leiva pinda veega.
Valmis leib jäta 20ks minutiks vormi niiske rätiku alla jahtuma. Seejärel eemalda vormist ning lase edasi veidi jahtuda. Serveeri soojalt killu võiga või naudi ilma lisanditeta.

Retsepti leidsin Ragne blogist ja nendest saiadest on saanud meie laupäevahommikute tihedad kaaslased. Väga lihtsad, toitvad ning maitsvad!


Nelja saia valmistamiseks on vaja:
4 saiaviilu
4 muna
4 juustuviilu
sinepit
majoneesi
soola, pipart
värsket maitserohelist (tilli, murulauku, sibulat)
oliivõli

Rösti saiaviilud pannil mõlemalt poolt väheses oliivõlis kuldseks. Tõsta kõrvale ning prae munad. Eriti hea oleks kui munakollane jääks kergelt vedelaks. Maitsesta soola-pipraga. Määri saiadele veidi sinepit, kata vähese majoneesiga. Järgmisena aseta saiale juustuviil ning kõige peale praemuna. Tõmba noaotsaga munakollane kergelt katki, et sisu välja valguks. Raputa peale ohtralt hakitud maitserohelist ning söö kohe!

See on üks selliseid kiire õhtu sööke, kus ei ole ühtegi ideed, mida teha ega ka tahtmist toiduga väga mässata. Aga tahaks midagi head ja toitvat... Siis ongi paras kartulid koos mõne lisandiga vormi laduda ja oodata, kuni toit ise ahjus valmis saab. Ja tulemus on tegelikult vägagi nauditav! Tegemist on mu abikaasa ühe lemmmikuga.



ca 1 kg kartuleid
1 väike purk letshot (minu lemmikuks on tööstuslik "Gemüse")
0.5 kg hakkliha (soovitavalt delikatess-hakkliha)
1 sibul
1 küüslaugu küüs
200 g riivitud juustu
2 dl kohvi- või vahukoort
2 dl piima
pool väikest suvikõrvitsat (ei ole kohustuslik komponent)
(ürdi)soola, pipart
jahvatatud muskaatpähklit
kuivatatud basiilikut

Kooritud kartulid viilutada peenikesteks viiludeks. Hakkliha praadida sibula ja soola-pipraga, lisada hakitud küüslauguküüs. Pool kartuliviiludest asetada õliga piserdatud ahjuvormi põhjale. Kartulid katta praegud hakklihaga. Järgmise kihina lisada letsho ning tükeldatud suvikõrvits. Lõpuks katta teise poole kartuliviiludega. Kallata üle piima-koore ja maitseainete seguga. Raputada peale riivjuust ja küpsetada ahjus 180 kraadi juures 45-50 minutit või kuni kartulid on pehmed.

/prindi retsept/

Lihtne, mõnus ja tervislik roog, mida sobib suurepäraselt pakkuda ahjus küpsetatud kala või kana kõrvale. Kes liha igas eines vajalikuks ei pea, saavad süüa ka iseseisva roana. Vitamiiniküllus ja suurepärane maitse on kindlustatud! Koostisaineid võib varieerida olenevalt sellest, missuguseid juurvilju parasjagu saada on. Fenkol võiks siiski jääda :)
Retsept jällegi Marika Blossfeldti sulest.



2-3 apteegitilli mugulat
3-4 porgandit
2 kartulit
3-4 varsselleri vart
väike tükk juursellerit
soola, pipart
värskelt riivitud muskaatpähklit
200 ml vahukoort
peterselli/tilli

Viilutada juurviljad suupärasteks tükkideks ning asetaga nad võiga määritud ahjuvormi. Raputage peale soola, pipart ning riivitud muskaatpähklit. Valage üle koorega. Katke vorm kaane või fooliumiga ja küpsetage ahjus 250 kraadi juures 60 min või kuni aedvili on pehme. Serveerige iseseisva roana või koos küpsetatud kala, kana, teraviljaga.

/prindi retsept/

Tatar on äärmiselt tervislik ja mitmekülgne teravili. Koos vitamiinirikka ruccola salati ning oomega-rasvhapetest tulvil vutimunadega saab tatrast mõnusalt kerge, tervisliku kuid samas ka toitva salati.  Sobib iseseisva söögikorrana kahe suurema eine vahel. Miks mitte ka õhtuti klaasikese hea veini või tassikese rohelise tee kõrvale. Kui tatar varem valmis keeta, saab roa ka väga kiirelt valmistatud. Retsept on algselt pärit Toidutare retseptikogust, kuid on läbi teinud kerged minupoolsed muudatused.

See tort on kaunile Vabariigi aastapäevale punkti panemiseks. Mõnus suutäis õhtuse kohvi kõrvale.
Tordi iseloomustamiseks sobib tõesti hästi fraas: ehtne ja eestimaine! Maitses domineerivad pohl ja kama koos mõnusa pähkliga. Tegemist on tõeliselt hea, mõnusa ja mitte üleliia magusa koogiga. Pohlamoos neutraliseerib kenasti shokolaadi magusa maitse. Retsept on pärit vahvast blogist Toidutegu.



Põhi:
3 muna
1 dl suhkrut
3 sl kamajahu
1 dl jahvatatud sarapuupähkleid

Täidis:
500 g kohupiima (300g torukohupiima ja 200g pakikohupiima)
2 dl vahukoort
4 sl kamajahu
1 dl haput pohlamoosi
1 dl suhkrut
4 tl źelatiini

Kaunistamiseks:
riivitud kamashokolaadi

Vahusta munad suhkruga, lisa kamajahu ja pähklipuru. Vala taigen võitatud lahtikäivasse koogivormi (kasutasin 24cm vormi). Küpseta 200 kraadi juures 15 minutit.
Sega kohupiim pohlamoosi ja kamajahuga. Paisuta ja sulata źelatiin, lase veidi jahtuda ning nirista kohupiimasegu hulka. Vahusta vahukoor suhkruga ning sega kiirelt eelnevaga kokku. Kanna täidis küpsetatud põhjale ning asetada külma (hea oleks hoida üleöö). Kaunista riivitud kamashokolaadiga.


/Prindi retsept/

Võrratu õhtusöök, mis kuulub meie pere vaieldematute lemmikute hulka. Retsept on pärit Toidutarest. Brändi annab seentele äärmiselt mõnusa magusa maitsenüansi ning koor viib lihtsalt keele alla. Roa headusele lisab kaalu ka see, et ta kuulub ka minu kahe-aastase tütre suhteliselt kapriisse maitse eelistuste hulka. See roog sai valitud tänase pidupäeva kulminatsiooniks ehk õhtusöögiks. Kõrvale mõnusad keedetud köögiviljad ning klaas head punast veini!



800 g sea kaelakarbonaadi
250 g pruune shampinjone
3-4 sibulat
0.5 dl brändit või rummi
2 dl vahukoort
soola, pipart
praadimiseks võid ja õli

Lõika karbonaad viiludeks. Kuumuta kastruli põhjas õli ja pruunista lihaviilud mõlemalt poolt, tõsta kõrvale. Pane samasse kastrulisse või ning pruunista viilutatud seened ja sibulad. Maitsesta soola-pipraga. Nirista juurde brändi ning hauta aeg-ajalt segades suurel tulel 4–5 minutit. Lisa koor ja kuumuta veel 1–2 minutit. Aseta liha küpsetusvormi ja vala üle sibula-seenekastmega. Kata vorm fooliumiga ning järelküpseta ahjus 175° juures pool tundi või kuni liha on pehme. Serveeri köögiviljadega.


/prindi retsept/

Odrakarask on ülimalt eestimaine roog, mis valmis Vabariigi aastapäeva hommikusöögiks. Ääretult mõnus suutäis koos mõnusa maheda võiga hommikukohvi kõrvale. Jahtunult kaotab vähemalt poole oma võlust, niiet tuleks tarbida suhteliselt kohe peale valmimist. Boonusena on ta võrreldes teiste saialistega ka tunduvalt tervislikum! Retsept on järjekordselt pärit Marika Blossfeldti raamatust : Tervislik toit. Täisväärtuslik elu". Olen teinud kerged endapoolsed mugandused. Head kodumaa sünnipäeva!


175 g kohupiimapastat
240 ml keefiri
1 muna
1 tl soola
1 tl mett
2 sl sulatatud võid
250 ml odrajahu
120 ml (täistera)nisujahu
1/2 tl söögisoodat


Sega kokku kohupiim, keefir, muna, sool ja mesi. Lisada sulatatud või. Söögisooda segada jahu sekka ning jahu-sooda segu lisada ülejäänud taignale. Sega korralikult läbi ning vala taigen küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi. Küpsetada 200 kraadi juures 30-40 minutit. Serveerida soojalt taluvõiga.


/Prindi retsept/

Juba veidi üle aasta on meie peres saadud mõnusat kodust rukkileiba. Juuretisega kääritatud, seda päris õiget leiba! Kui nädalavahetusel ei täida kogu maja hurmav leivalõhn, siis ei olegi nagu tegemist õige nädalavahetusega.
Leiva sisse võib panna kõike: seemneid, puuvilju, liha, erinevaid juustusid, juurvilju. Mida iganes mõttesse tuleb.
Antud leivaretsept on klassikalise, ilma lisanditeta leiva retsept, mille võib aluseks võtta ka kõigi ülejäänud, lisanditega leibade tegemise jaoks. Taignast saab ühe leiva, mina teen enamasti korraga kaks, võttes kõiki koostisosi (va juuretis, mille panen alati tervenisti hapnema, olenemata sellest mitu leiba teen) topelt.
Eeldan, et leiva tegijal on olemas juba juuretis. Oma juuretise olen ka mina kord ise nullist teinud ja see on mind tublisti teeninud kogu minu leiva küpsetamise ajaloo ning jaganud leivateo pisikut ka paljudele teistele. Juuretise tegemisest ehk jõuan kirjutada mõni teine kord.


Esimene päev:
Tennispalli suurune ports leivajuuretist
500ml käesooja vett
300 - 350ml rukkijahu
2sl linnaseekstrakti (maltoosat)

Juuretis segada korralikult sooja vee ning rukkijahuga, lisada maltoosa. Segamiseks võib kasutada isegi visplit. Mida korralikum on segamine, seda parem tulemus käärimisprotsessil. Tekkima peaks keefiri konsistentsiga mass. Kauss katta kaane/toidukilega ning panna ca 12ks tunniks sooja kohta hapnema. Mina asetan kausi põrandaküttega vannitoapõrandale ning katan veel omakord vatitekiga.

Teine päev:
3 tl soola
100ml suhkrut
ca 700ml rukkijahu
3-4 peotäit rukkikliisid ja/või rukkihelbeid
1 peotäis nisujahu
2-3 tl jahvatatud koriandrit

Hapnenud juuretisesegule on peale kerkinud paks "kaljavaht". Segule lisada sool, suhkur, nisujahu, pool rukkijahust, kliid, koriander. Ülejäänud jahu lisada jupikaupa sõtkumise vahel. Jahu on piisavalt kui taigen teeb sõtkudes "lurtsuvat" häält. Taigen jääb pigem vedelam kui paks. Mitte oodata saia tegemiseks vajamineva pärmitaigna tekstuuri :) Sõtkuda hoolikalt ja pikalt. Pikk sõtkumine viib taignasse rohkelt õhku ja tagab leiva korraliku kerkimise. Vähe sõtkutud leib ei kerki, küpseb lõhki ning jääb seest nätskeks.
Kerkinud taignast eraldada juuretis järgmise leivateo jaoks. Ülejäänud taigen tõsta võiga määritud või küpsetuspaberiga vooderdatud keeksi- või leivavormi, siluda märja käega pind korralikult siledaks. Kui on soov teha leivale mingisuguseid märke või mustreid, siis nüüd on selleks õige aeg! Vormist täita maksimaalselt 3/4, et oleks ruumi ka kerkida.

Vorm ja juuretiseanum viia uuesti sooja kohta kerkima. Mina katan leivavormi tagurpidi asetatud teise vormiga ja sellest üle panen vatiteki. Asuvad jälle vannitoa soojal põrandal. Tagurpidi vormi kasutan selleks, et tihtipeale kerkib leib väga jõudsalt ja kui vormi kataks pelgalt käterätt, siis kerkiks taigen rätiku külge kinni, määriks rätiku ja pind jääks ka kole ja krobeline.
Kergitada leiba 4-6h. Juuretisetopsi võib (kuid ei pea) eemaldada peale 1-2h kerkmist ning asetada külmkapi tahaotsa (et temperatuurimuutused oleksid minimaalsed). Tops võiks olla kaetud kaanega, kuid mitte hermeetiliselt. Kerkimise aeg sõtlub eelkõige ruumi temperatuurist, sõtkumisest, leiva koostisest (paljud lisandid ei lase leival väga jõudsalt kerkida) ning tihti tundub, et ka lihtsalt õnnest või leiva tujust :) Kerkinud leib on täitnud vormi ning ettevaatlikult leiva pinnale vajutades tekkinud lohk kerkib uuesti täis.

Kerkinund leiba küpsetada järgmistel temperatuuridel:
20 min 250 kraadi
15min 220 kraadi
15 min 200 kraadi
lõpuni 180 kraadi
Küpsemise aeg sõltub ahjust ja leivast, kuid keskmiselt tuleks arvestada 1-1.5h pikkusega küpsemisajaga. Minu leib küpseb 1h ja 20min.
Küpsetamise alguses võiks ahju põhja asetada kausi(ahjupanni) keeva veega. Paaril korral võiks küpsemise ajal ka leiva pinda veega niisutada.

Küpsenud leib võtta ahjust välja, jätta veel vormi ning katta niiske rätikuga. 15-20min möödudes eemaldada rätik ning võtta leib vormist välja. Lasta jahtuda.
Leiba ei ole hea kohe kuumalt sööma hakata. Esiteks ta küpseb ka jahtudes veel edasi, mistõttu väga soe leib on seest küllalt märg. Samuti on ahjust tulnud leib ka väga kuum.



Rohkelt asjalikku lugemist leivateo ning huvitavate lisandite kohta leiab aktiivse leiva küpsetaja Ragne retseptivaramust (lugege kindlasti ka kommentaaride rubriiki).

/Prindi retsept/

Quiche on enamasti tuntud kui muretaigna põhjal äärmiselt koorene ja munane lahtine pirukas. Siiani olen teinud teda ainult juustu ning tomatitega.
Tegelikult on quiche aga äärmiselt tänuväärne pirukas, kus saab ära kasutada igasuguseid eelmisest päevast järele jäänud toidujääke. Polegi vist asja, mida quiche'i peale panna ei võiks.
Seekordne hurmav pirukas sai alguse Marika Blossfeldti suurepärasest raamatust "Looduslik toit, täisväärtuslik elu". Sealsele porrulaugu quiche'le lisasin taignasse kaerajahu, mis annab huvitava ja mõnusa maitsenüansi. Lisaks porrule leidis oma koha pirukal ka varsseller, mis kõik eilsesse suppi ära ei mahtunud.
Sellele küpsetisele teeb au fetajuustu mõnusalt soolakas-hapukas maitse ning tavalisest kergem koostis.

See oivaline pirukas sobib ideaalselt külmal talveõhtul kaminatule ees tassitäie tee kõrvale! Kiire ja lihtne valmistamisviis võimaldab seda pakkuda ka ootamatutele külalistele. Juust on pretensioonitu maitse, millest enamasti keegi ära ei ütle.
Retsepti leidsin oma kõige lemmikuma toidublogija, Ragne, blogist. Vähendasin vaid veidi kasutatava või kogust.














70 g sulatatud võid
300 g kodujuustu
4 sl hapukoort
3 muna
6 sl jahu
soola
tilli
250 g riivitud juustu

Klopi munad kergelt lahti, lisa kõik ülejäänud ained peale riivjuustu. Sega korralikult segamini. Viimasena lisa võimalikult vähe segades ka enamik riivjuustust (osa jääb peale raputamiseks). Vala segu küpsetuspaberiga vooderdatud 24cm diameetriga lahtikäivasse koogivormi (täiesti edukalt võib kasutada ka võiga määritud pirukavormi). Raputa peale ülejäänud riivjuust ja küpseta ahju keskosas 180 kraadi juures ca 30min. Tulemuseks on mõnusalt pruuni kattega, äärmiselt juustune suutäis. Minule maitseb paremini kergelt jahtununa (ca 45min peale ahjust välja võtmist).

/Prindi retsept/